Sojaube (või Hiina õliseemneid) hakati kasvatama iidses Hiinas, seda kasutatakse laialdaselt Jaapani köögis ja teiste Aasia riikide kokakunstis. Esimest korda Euroopas inspireerisid sojaube prantslased 18. sajandil, sellest ajast alates on selle populaarsus kasvanud. Tänapäeval kasutatakse sojatooteid taimetoitlastes ning need on efektiivsed ka dieettoitumises ja võitluses rasvumise vastu.
Sojaoad sisaldavad 5% tuhka, 5% kiudaineid, 10% vett, 20% süsivesikuid, 20% rasva ja 40% valku ning on loomsete saaduste täielik asendaja. Sojas sisalduvad valgud ei jää loomadele kuidagi alla. Kui võtta (tingimuslikult) parima toiteväärtuse ja bioloogilise väärtusega ideaalne valk 100 ühikuks, siis lehmapiima valk on saamas 71 ühikut ja sojauba - 69, millele järgneb nisus sisalduv valk, see sisaldab 58 ühikut. See võimaldab sojaube õigustatult nimetada "köögivilja lehmaks". Sojavalku eristab aminohapete parim kombinatsioon ning see sisaldab ülimalt toitaineid ja raviaineid: isoflavoonid, mis takistavad hormoonist sõltuvate vähivormide arengut; genesteiin, mis hoiab ära südame-veresoonkonna haigused; fütiinhapped, mis pärsivad pahaloomuliste kasvajate kasvu, ja letsitiin, mis reguleerib vere kolesterooli. Sojatooteid kasutatakse paljude haiguste (ateroskleroos, krooniline koletsüstiit, südame isheemiatõbi, hüpertensioon) ennetamiseks ja raviks. Ja talumatuse või loomse valgu suhtes allergia korral on need lihtsalt asendamatud. Soja liha, piim, tofu, jäätis on täielik alternatiiv piima- ja lihatoodetele. Kuid sojaga pole kõik nii lihtne. Teadlased on jõudnud järeldusele, et mõne haiguse eest kaitsmisega võib soja saada teiste haiguste allikaks. Liigne isu sojatoodete järele toob kaasa neerukivid ja liiva, samuti Alzheimeri tõve. Selle põhjuseks on peamiselt geneetiliselt muundatud sojaubade ilmumine turule. Seetõttu tuleks sojatooteid tarbida mõõdukalt ja võimalusel jätta need laste, rasedate, endokrinoloogiliste haiguste all kannatavate ja urolitiaasile kalduvate inimeste toidust välja.
