Muistsed mõtlejad ja teadlased Seneca, Horace, Plinius ja Cicero, kes olid rõõmsad oma maitseomaduste ning ainulaadse värvimuutmise võime üle, kirjutasid punasest mullekalast. Seda kala iseloomustab kahe suhteliselt väikese suurusega pika antenni olemasolu - umbes 45-50 sentimeetrit pea algusest sabaotsani.
Natuke ainulaadsetest kaladest
Vene keeles on sõnal "punane mullet" Türgi päritolu sõnast barbunya, mis omakorda tuleneb itaaliakeelsest sõnast barbone, mis tõlgitakse kui "suur habe". Venemaal on sellel kalal ka teine nimi - "sultanka", mida seostatakse iseloomulike antennidega nagu sultanitel. See kala oli väga populaarne Vana-Roomas, kus punane mull oli kaalult võrdne hõbedaadetistega. Rooma impeeriumi ajal tõid kokad enne kala küpsetama asumist tavaliselt kõigepealt spetsiaalses veega anumas külalistele, kellel oli võimalus imetleda punase kuldvärvi - hõbedast karmiinini - mängu.
Punase kolde kutseline kalapüük on väga rikkalik nii Vahemerel, Aasovi ja Mustal merel kui ka India ja Vaikse ookeani piirkonnas, kus kala elab madalal 15–35 meetri sügavusel. Samal ajal eelistab ta liivast või mudast mulda, kuid mõnikord võib see olla ka kivisel põhjas.
Punamull on väärtuslik ka oma toitumisomaduste, samuti suure kerguse poolest (100 grammis kalas on ainult 31 kcal, 0,8 grammi rasva ja 5 grammi valku). Selle liha on väga õrn ja seda peetakse delikatessiks, kuna punane kimpvalk imendub väga kiiresti. Selles kalas on palju magneesiumi, fosforit ja muid inimorganismile väärtuslikke mikroelemente. Arvatakse, et isegi väike suupiste punasest mullist võib inimese jõu kiiresti taastada.
Kuidas punane mullet valmistatakse
Kulinaaria maailmas arvatakse, et see on maitsev peaaegu igas vormis ning kvaliteetset ja värskelt püütud punast mulli on toiduvalmistamise ajal lihtsalt võimatu rikkuda. Sellest kalast ja kõrvast väga maitsev ning maitse järgi kuivatatud punane kane ei jää alla isegi rasvale ja südamlikule oinale.
Euroopa kulinaarsetes traditsioonides on punase mulli küpsetamisel praetud kujul palju variante ja Vahemere maades armastavad nad seda väga ahjus küpsetada, grillida ja ka ürtidega praepannil tulel aurutada.. Eriti hinnatud on väga õrn punane koldmaks ning sapi puudumine kala kehas muudab selle väga mugavaks laisale kokale, kes ei soovi kala sisikonda visata.
Pealegi on märk punase koldi maitsest kaugel selle suurusest, kuna eelistatav on küpsetada ja serveerida väikesi kalu, mille suurus ei ületa 20 sentimeetrit. Sellise kala liha on kõige maitsvam ja õrnem. Punane kane on ka konservvormis üsna tavaline.
